Monday, April 13, 2009

Lääne-Virumaa mõisad





Lääne-Virumaal asuvad mitme tuntud ja ilusad mõisad.
Aaspere mõisat on esmalt mainitud 16. sajandil. Oma eestikeelse nime sai mõis von Hastferite aadliperekonna järgi, kellele ta kuulus kuni 18. sajandi alguseni. 18. sajandil kuulus mõis nii von Pahlenitele, von Stackelbergidele kui ka Georg Friedrich Veltenile. Viimane lasi sinna püstitada esindusliku kahekorruselise varaklassitsistliku peahoone. 18. sajandi lõpuaastail omandasid mõisa von Dellingshausenid. Sellele järgnes mõisa peahoone ulatuslik ümberehitamine tollal moes olnud kõrgklassitsistlikus stiilis. Aaspere mõisahoone on klassitsistliku mõisaarhitektuuri üks kauneimaid esindajaid. 1920. aastal võeti mõis kasutusele lastekoduna. Peahoone kannatas tugevalt 1966. aasta tulekahjus, kuid siiski taastati selle järel. Mõisahoone parempoolse otsa lähedusse püstitati 1970tel aastatel kolmekorruseline koolihoone. Viimased aastad on mõis eraomanduses ning peahoonet on mitmeti korrastatud ja restaureeritud. Peahoones on korraldatud mitmeid kunstinäitusi ning teisi kultuuriüritusi.




Mõisana on Injut mainitud esmakordselt 1520.aastal, kui see Kawerite kätte läks.Kollakas krohvimata paekivist ehitatud itaaliapärane neorenessanss-stiilis peahoone valmis 1894. aastal. Eesti ühe väljapeetuima neorenessansshoone projekti autoriks võis olla arhitekt Rudolf von Engelhardt, kuigi seda on peetud ka naabruses oleva Muuga mõisa omaniku akadeemik Carl Timoleon von Neffi loominguks (kaaristute sarnasuse põhjal). Von Krausedelt võõrandatud mõisas alustas 1920. aastal tegevust orbudekodu. Sellest väljakasvanud lastekodu asb mõisas nüüdki.
Kiltsi mõisa mainiti esmakordselt 1466.aastal. Mõis sai oma nime Gilsenite aadlisoo järgi. Mõis on ehitatud keskaegse vasallilinnuse müüridele, seepärast on see üks Eesti omapärasemaid mõisahooneid. Linnusest on hilisema mõisahoone sees säilinud üks haakpüssidele mõeldud laskeavadega ümartorni ruum, samuti hulk esimese korruse müüre. On teada, et linnusel ei olnud sisehoovi. õis on kuulunud Uexküllidele, Benckendorffidele, Krusensternidele, Rüdigeridele. 1801. aastal ostis mõisa hilisem maailmakuulus meresõitja ja maadeavastaja Adam Johann von Krustenstern (1770-1846), kes elas seal oma viimased eluaastad. Ta juhtis 1803-06 esimest Vene ümbermaailmareisi ning koostas mitmeid tolle aja parimaid merekaarte, sh täpse Lõunamere atlase. Aastast 1920 tegutseb mõisas kool ja 1995.aastal avati sela Krusensterni memoriaaltuba.


Lasila mõis asutati 17. sajandil, mil ta eraldati Vohnja mõisast. 19. sajandi algul oli mõis von Baeride omanduses; seal veetis osa lapsepõlvest ka maailmakuulus bioloog Karl Ernst von Baer. Hiljem kuulus mõis von Ungern-Sternbergidele ja von Rentelnidele. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Ernst von Renteln. 1862. aastal valminud kahekorruseline historitsistlik peahoone on mitmete tornide ja tornikestega tellisehitis. Hoonel on nii neogooti kui ka neorenessansi sugemeid. Hoones asub Lasila Põhikool. Mõisahoone esine auring kulgeb Lasilas ümber suure tiigi, mis tekitab hoonele kauneid peegeldusega vaateid. 1922. aastal avati sela kool.




Muuga mõis on saanud nime preestermunkadelt, kuna ta kuulus keskajal Pirita kloostrile. Mõisat on esmamainitud 1526. aastal. Alates 17. sajandi keskpaigast kuni 1796. aastani oli mõis Zoege von Manteuffelite aadliperekonna valduses. Mõis vahetas pärast 1796. aastat tihti omanikke, kuni sattus 1860. aastal Peterburi Kunstiakadeemia professori Timoleon von Neffi kätte. Mõisa suurejooneline kahekorruseline neorenessanss-stiilis peahoone on ehitatud kunstnik von Neffi enda projekti järgi aastail 1866-72. Ka paljude ruumide maalingud tegi kuulus kunstnik ise, mitmed aga tema poeg Heinrich von Neff. Mõisa vestibüülis asuv helehall marmortrepp on Vene keisri Aleksander II kingitus. Mõisas oli Neffi suur kunstikogu. Mõisasüda kuulus von Neffidele kuni 1940. aastani. Neffide tohutu kustikogu viidi pärast Teist maailmasõda Eesti Kunstimuuseumi. Alates 1944. aastast tegutseb mõisahoones kool; 1987-94 on hoonet põhjalikult restaureeritud. Säilinud on ka 1873 valminud väike väravahoone ning 1872. aastast pärinev kellatorn. Muuga mõisas möödus kirjanik Eduard Vilde lapsepõlv ja lapsepõlvemõjutustest tingituna on ta ka kirjutanud " Minu esimesed triibulised". Olen ka ise selles mõisas korduvalt käinud-nii pulmas kui ka muudel pidudel.




Palmse mõis tekkis keskajal Tallinna tsistertslaste Mihkli kloostri valduste keskusena. 1510. aastal vahetas klooster mõisa Bertram Jungega Harjumaal asuva Nabala mõisa vastu. Alates 1522. aastast kuulus mõis von Metztackenitele ning alates 1676. aastast kuni võõrandamiseni 1919 von der Pahlenite aadlisuguvõsale. Mõisa viimane omanik oli Gustav von der Pahlen.
Esindusliku
Esindusliku ning Eesti ühe kaunima mõisasüdame väljaehitamine algas 1697. aastal, mil mõisa püstitati kahekorruseline barokne peahoone. Põhjasõjas hävinud hoone taastati vanade müüride põhjal 1730tel aastatel. Meieni on hoone säilinud 1782-85 arhitekt Johann Christian Mohri projekti järgi ümberehitatud kujul.
Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda jt hooneid. Peahoone taguses mitme tiigiga pargis asub hulk pargipaviljone. Kaugemal läheb mõisapark üle looduslikuks metsapargiks. asub hulk pargipaviljone. Kaugemal läheb mõisapark üle looduslikuks metsapargiks. Mõis on 1970-80tel aastatel kompleksselt restaureeritud ning kuulub Virumaa Muuseumitele. Ajaloolise mööbliga sisustatud peahoone on avatud muuseumina. Peahoonet saab samuti reserveerida pidulikeks üritusteks. Mõisa aidas on avatud vanasõidukite püsinäitus - Eesti vanatehnika Muuseumi väljapanek -, kus on näha huvitavaid sõidukeid jalgratastest autodeni. Mõisa historitsistlik viinavabrik on rekonstrueeritud hotelliks.Palmse mõis on ideaalne koht nii asjalike koolituste ja konverentside kui ka pidulike pulmade ja vastuvõttude korraldamiseks. Seal on maitsekas restoran iidses jahisaalis ja rikkalik veinikelder, kus nautida erinevate piirkondade parimaid veine, kõrts, kus pakutakse esivanemate roogasid ja kohapeal tehtud leiba. On ka põnevad näitused, etendused, kontserdid ja meelelahtusprogrammid. Toimuvad meeliköitvad üritused lastele, ajaloohuvilistele, seiklushimulistele ja romantikutele.


Sagadi mõisat on esmamainitud 1469. aastal. 1684. aastal siirdus mõis von Fockide aadliperekonna omandusse. 1750. aasta paiku lasi tollane rüütelkonna peamees Ernst von Fock mõisa püstitada ühekorruselise barokse rokokoo-vormilise peahoone, mis valmis Tallinna ehitusmeister Johann Nicolaus Vogeli kavandite järgi. 1793-95 lasi Gideon Ernst von Fock ehitada mõisahoone senisest ligi kaks korda pikemaks ning talle anti hilisbarokne väliskuju. Samal ajastul ehitati välja peahoone esist väljakut ääristavad stiilsed kõrvalhooned – peahoone vastas asuv barokne väravatorn ning teineteise vastas asuvad nelja kaaravaga ait ja tall-tõllakuur. Oma lõpliku kuju sai ka peahoone taga asuv tiik. 19. sajandi lõpp lisas mõisahoonele veidi ka historitsismi - interjööridesse maalinguid ning tagaküljele rõdu. 1919. aastal Ernst von Fockilt võõrandatud mõisahoones asus kuni 1974. aastani kool. 1977 alanud suuremahulised restaureerimistööd lõpetati suurelt osalt 1980ndate aastate lõpuks. Riigimetsa Majandamise Keskusele kuuluvas mõisas asuvad metsamuuseum, looduskool, hotell, restoran ja koolituskeskus. Peahoone taga paikneb kahe saarega maaliline tiik.


Kasutatud kirjandus

1. Hein, A. Eesti mõisad. Tallinn:Tänapäev. 2002

2. Eesti mõisaportaal 13.04.2009 [http://www.mois.ee/vallad/lviru.shtml]

No comments:

Post a Comment