Rakvere lood ja legendid

Rakvere linnaga on seotud mitmed legendid ja lõbusad lood.
Rakvere nime sünnilugu on järgmine: Kalevipoeg tuli ennemusitsel ajal Vanamaalt sõjast koju, suu kott kulda õlal. Õhtuks jõudis ta Rakvere linna kohale, aga tollal polnud seal ei inimesi ega linna. Ta pani kullakoti pea alla ja jäi magama kohale, kus tänapäeval on kirik. Ta juustest tilkus higi, millest tekkis praeguse kiriku hoovi allikas. Rakvere lähedal oli Hiidumägi, kus elas vanal ajal mees, kes oli Kalevipoja vastane. Mees oli juba kaugelt silmanud, et Kalevipoeg magab tema kodukoha lähedal. Ise ta ei julgenud Kalvipoega kimbutama minna ja saatis koera Raki. Kalevipoeg äigas kutsikale nii kõvasti, et see kukkus surnult maha. Kora raibe jäi mädanema sinna, kus on nüüd laadaplats. Sellest sul ka Rakvere nimi- see on Raki vere paik.

Räägitakse, et linnuse juurest lähevad maa-alused käigud erinevatesse suundadesse. Käikudest on leitud erinevaid mõõkasid. Linnuse maa-alused käigud viinud välja suisa Haljala kirikusse, Toolse linnusse, Porkunisse ja Vao mõisa. Viimane käik olevat olnud lausa neljahobusetõllaga sõidetav ja avastati siis, kui kui see Kiltsi mõisa põllul sisse varises ja võlv lagedale tuli. Kui linnuse hoovis tehti arheoloogilisei kaevamisi, rääkis hea suuvärgiga öövaht inimesetele, et ta noore poisina käinud maa-alust käiku pidi nii pikalt, et jõudnud mere alla välja-lained kohisenud pea kohal.

Pika tänava majades olla olnud mitmed kummitused. Üks lugu räägib sellest, kuidas majaelanikud kuulsid öösel, et keegi lõhub puid. Kui mindi tänavale asja uurima, oli kõik vaikne, aga tuppa tagasi tulles oli jälle kolksutamist kuulda. Ühes teises Pika tänava majas algas uusaastaööl kahtlane kolistamine, nagu veetaks mööblit. Igal ööl oli mööblivedamine erinevates tubades. Kui mindi asja uurima, oli kõik vaikne. Selles majas oli tollal sõjaväehaigla ja asi läks nii hulluks, et haiged ei saanud enam öösiti magada. Haigla koliti teise majja. Kolistamine jätkus aga endistviisi, vahel olistati nõudega köögis, vahel jälle kuuldi keldris midagi kahtlast. Ja siis äkki jäi kõik vaikseks, kummitamised lõppesid jäädavalt.

Eduard Tallikat peetakse Rakvere tuntuimaks vembumeheks. Ta oli tuntud enamlaste vastasena. Tema naabrid teadsid rääkida, et kui nalja- ja napsumees oli järjekordsest kodusõjast välja tulnud võitjana, heiskas ta oma majale sinimustvalge lipu. Tallikal oli peenramaa ja ta pani lehte kuulutuse, et ostab kanaõnnikut. Kui müüja kohale saabus, sorkis Tallikas selle läbi ja teatas, et kaubast ei saa asja, sest kukesõnnikut on ka soovitud kauba sees. Ükskord tegi mees lihunikuga kokkuleppe, et müüb talle ilusa priske sea. Kui õige aeg käes oli ja hobusemees vankriga kohale jõudis, leidid lihunik vankrist ei kellegi muu kui Tallika ise.



Kasutatud kirjandus:
1.Kirss, O. Rakvere lood ja legendid. Tänapäev. 2004

Väärtuslikud maastikud Lääne-Virumaal

Väärtuslikud maastikud on kultuurilis-ajalooline, esteetiline ja looduslik väärtus, identiteedi-, puhke-, õppe- ja uurimisväärtus ja turismipotentsiaal. See tähendab, et alal on väärtust kujundavaid objekte. Väärtuslikud on kõik kaitse alla võetud objekstid, samuti ka puisteed, põlised teekohad, põlispuud, taluasemed, kunsti-ja kultuuriloolise väärtusega tsiviil-, tööstus-, kaitse- ja sakraalehitised, kivimurrud, hiied, kalmistud ja palju muud. Tutvustan siinkohal mõnd väärtuslikku maastikku.

Lahemaa on paik Eestis, kus on väikesele territooriumile koondunud võimalikult erinevad maastikud. Lahemaa rahvuspargis kaitstakse ja tutvusatakse metsa-, soo- ja ranna ökosüsteeme, Balti klinti ja ajaloo-ja aritektuurimälestisi. Ligi 80% Lahemaast on kaetud metsadega. Lahemaa on Euroopa üks tähtsamaid metsakaitealasid ja rändkividerikkamaid piirkondi. Lahemaa rannaküladest iseloomulikumad on Altja kaluriküla, Käsmu kaptenite küla ja Viinistu. Oluliseks osaks Lahemaa kultuurimaastikus on mõisad- Palmse, Sagadi ja Vihula ja nende juures olevad pargid, alleed, karjamaad, saeveskid, viinavabrikud.

Vainupea-Rutja-Karepa-Toolse-Kunda.

Vainupea ja Karepa vahel on traditdiooniline puhkeala, kus on senini säilinud kõrge loodusväärtusega metsad ja rannikuluited.

Ide poole liikudes on näha Toolse orulinnuse varemeid ja lähedal asuval kaitsealal kasvab ainulaaadne soovikutammik. Sealsete tammede keskmine vanus on 160-260 aastat.Rannamaastikku ilestavad tööstusajaloo jaoks olulised rajatised: Kunda tsemenditööstus, vana raudteesild ja Baltiaade esimene hüdroelektrijaam. Karepal suubub merre maaliline Selja jõgi ja piirkond oma luitelise mererannaga on meelispaik paljudele kultuuritegelastele ja kunstnikele.

Pandivere kõrgustikul asub Mõdriku-Roela ligi 20 km pikkune looduskaitsealune oosistu, ille servadel on arvukalt allikaid. Seal asub ka liiirohke Mõdriku mõisa park, mis oli kunagi 20 ha suurune. Mõisas asub praegu Lääne-Virumaa Rakenduskõrgkool. Roela alevikus väärivad tähelepanu Roela mõisa park ja maadeuurija Ferdinand von Wrangeli mälestusmärk.

Vao-Kiltsi-Äntu

Vao maastiku krooniks on 14.sajandist pärist tornlinnus. Seitsmest järvest koosnev Äntu järvede rühm on kuulus oma selge ja puhta vee poolest. Sinijärve peetakse Eesti selgeima veega järveks. Rahvasuu seostab aga järvi Kalevipoja hobuse sortsutamisega. Vao pargi ääres asub kaitsealune kultusekivi, see olevat üks kolmest kivist, mida Kalevipoeg Kiltsi põldudele huntide pihta loopinud. Kiltsis on omapärane ja suurejooneline mõisaansambel, mille vesiveski on üks vanimaid veskihooneid Eestis.

Kasutatud kirjandus

1. KAJA, Urmas; RUUT, Katri RÜÜTEL, Imbi. TUMMELEHT, Lauri-Indrek. Lääne- Virumaa väärtuslikud maastikud. VR kirjastus.2008

Aktiivne puhkus Lääne-Virumaal

Lääne-Virumaal on mitmeid võimalusi aktiivse puhkuse veetmiseks.
ATV-dega saab sõita Jänedal ja Mõedakal. Aarla puhkekülas saab golfi mängida. Kel on soovi jalgrattamatk ette võtta, saab seda teha Ebavere loodus-ja matkarajal või Käsmu matka-ja jalgrattarajal. Kala saab püüda Haljalas ja Uljastel, kanuumatku viib läbi Kõrvelaane turismitalu, Lammasmäe puhkekeskus ja Linnumäe talu kodumajutus. Matkaradu on Lääne-Virumaal palju : Viru raba õpperada, mis tutvustab Eestile tüüpilist rabamaastikku ja -taimestikku, Viitna looduse õpperada tutvustab metsakooslusi, jääaja pinnavorme, Seljamäe looduse õpperada Vinni vallas Tudu metskonna maadel ja teeb ringi ümber Punasoo lõunaosa. Raja pikkus on veidi üle 5 km, rohkem kui 1 km kulgeb rada laudteel. Soosaarel on vaatetorn. Palju huvitavat pakub ka Sagadi looduskool: Tutvutakse metsamuuseumiga, Ojanduu loodusrajaga, mängitakse keskkonnamänge, toimub loodusretk erinevatesse metsakooslusesse. Ka algklassiõpilastele on keskkonnamängud looduses ja õppeklassis. Samuti pakutakse praktilist loodusõpet- õppekäike metsa ja mere äärde, rühmatööd metsamuuseumis. Oandu loodusmetsa õpperada tutvustab vanu rannamoodustisi, metsa arengu erinevaid etappe ning kooslusi, metsloomade tegutsemise jälgi. Majakivi-Pikanõmme õpperada tutvustab vanu rannamoodustisi, Juminda poolsaare metsi, sootüüpide vaheldumist ja Eesti suuruselt 3. rändrahnu - Majakivi (kõrgus 7m, ümbermõõt 32m) Käsmu õpperada tutvustab Käsmu poolsaare kujunemislugu ja Eesti suurimat kivikülvi. Käsmu on Eesti ilusamaid külasid ning selle meresõiduajaloost saab hea ülevaate kohalikus meremuuseumis.
Ratsutada saab Pariisi puhkekülas, Mätta ratsatalus, Kingu talus ja Arma ratsatalus. Kes soovib veemõnusd nautida, peaks külastama uut Aqva spaad.

Kasutatud kirjandus
Lääne-Virumaa kodulehekülg 2009 [www.virumaa.info.ee] 24.04.2009

Lääne-Virumaa

Kauni looduse ja huvitavate ajaloomälestistega Lääne-Virumaa asub Põhja-Eesti keskosas ja hõlmab ajaloolise Virumaa lääneosa.
Maakonna pindala on 3627 ruutkilomeetrit.Maakonna elanike arv seisuga 01.01.2008 on 67 423 inimest (rahvastikuregistri andmetel). Maakonnakeskuseks on Rakvere, kus on 17 400 elanikku. Lääne-Virumaal on pärast kohalike omavalitsuste volikogude valimistulemuste väljakuulutamist (20.10.2005) 15 kohaliku omavalitsuse üksust: Rakvere ja Kunda linn, Haljala vald, Kadrina vald, Laekvere vald, Rakke vald, Rakvere vald, Rägavere vald, Sõmeru vald, Tamsalu vald, Tapa vald, Vihula vald, Vinni vald, Viru-Nigula vald ja Väike-Maarja vald. Lääne-Virumaal on 4 linna (st 2 vallasisest linna): Rakvere, Tapa, Kunda ja Tamsalu linn. Lääne-Viru maakonnas on Eesti tihedaim asfaltteede võrk, suures metsad, viljakad põllumaad, rohkelt võimsaid allikaid. Täna viimastele rajati Lääne-Virumaale palju mõisaid, sest suur osa nende tulust tuli viinavabrikutest.
Narva maanteest põhja jääva rannikupiirkonna lääneosas paikneb paljude matkaradadega Lahemaa Rahvuspark. Vaid 15 km-sel lõigul asub Eesti kuulsaim mõisadekolmik-Palmse, Sagadi ja Vihula.
Lääne-Virumaaga on seotud mitmed kuulsad inimesed: Rakveres on koolis käinud Faehelmann, Kreutzwald, helilooja Konstantin Türnpu, kirjanik Jüri Parijõgi, arhitekt Alar Kotli, maailmakuulus helilooja Arvo Pärt, Eduard Vilde veetis lapsepõlve Muuga mõisa lähedal,
Samuti on Lääne-Virumaaga seotud näitleja Ülle Lichtfeldt, Kaur Kender ja Hannes Võrno, kes on õppinud Rakvere Reaalgümnaasiumis(endine 3. keskkool), poliitik Peeter Kreitzberg, spordikommentaator Lembitu Kuuse, ärimees Oleg Gross, Sven Sildnik, näitleja Kaljo Kiisk, kirjanik Raimond Kaugver, kes käisid Rakvere Gümnaasiumis( endine 1. keskkool) (Olen ka ise selle kooli vilistlane) Lääne- Virumaalt on ka pärit lauljad Eda-Ines Etti, Tanel ja Gerli Padar ja palju teise inimesi.



Kasutatud kirjandus

1. Lääne- Virumaa kodulehekülg 2009 [ww. virumaa.info.ee] 24.04.2009
2. Masing, J. Lääne-Virumaa matkajuht.Enemix OÜ Nordon Trükikoda.

Lääne-Virumaa mõisad

Lääne-Virumaal asuvad mitme tuntud ja ilusad mõisad.

Aaspere mõisat on esmalt mainitud 16. sajandil. Oma eestikeelse nime sai mõis von Hastferite aadliperekonna järgi, kellele ta kuulus kuni 18. sajandi alguseni. 18. sajandil kuulus mõis nii von Pahlenitele, von Stackelbergidele kui ka Georg Friedrich Veltenile. Viimane lasi sinna püstitada esindusliku kahekorruselise varaklassitsistliku peahoone. 18. sajandi lõpuaastail omandasid mõisa von Dellingshausenid. Sellele järgnes mõisa peahoone ulatuslik ümberehitamine tollal moes olnud kõrgklassitsistlikus stiilis. Aaspere mõisahoone on klassitsistliku mõisaarhitektuuri üks kauneimaid esindajaid. 1920. aastal võeti mõis kasutusele lastekoduna. Peahoone kannatas tugevalt 1966. aasta tulekahjus, kuid siiski taastati selle järel. Mõisahoone parempoolse otsa lähedusse püstitati 1970tel aastatel kolmekorruseline koolihoone. Viimased aastad on mõis eraomanduses ning peahoonet on mitmeti korrastatud ja restaureeritud. Peahoones on korraldatud mitmeid kunstinäitusi ning teisi kultuuriüritusi.

Mõisana on Injut mainitud esmakordselt 1520.aastal, kui see Kawerite kätte läks.Kollakas krohvimata paekivist ehitatud itaaliapärane neorenessanss-stiilis peahoone valmis 1894. aastal. Eesti ühe väljapeetuima neorenessansshoone projekti autoriks võis olla arhitekt Rudolf von Engelhardt, kuigi seda on peetud ka naabruses oleva Muuga mõisa omaniku akadeemik Carl Timoleon von Neffi loominguks (kaaristute sarnasuse põhjal). Von Krausedelt võõrandatud mõisas alustas 1920. aastal tegevust orbudekodu. Sellest väljakasvanud lastekodu asb mõisas nüüdki.

Kiltsi mõisa mainiti esmakordselt 1466.aastal. Mõis sai oma nime Gilsenite aadlisoo järgi. Mõis on ehitatud keskaegse vasallilinnuse müüridele, seepärast on see üks Eesti omapärasemaid mõisahooneid. Linnusest on hilisema mõisahoone sees säilinud üks haakpüssidele mõeldud laskeavadega ümartorni ruum, samuti hulk esimese korruse müüre. On teada, et linnusel ei olnud sisehoovi. õis on kuulunud Uexküllidele, Benckendorffidele, Krusensternidele, Rüdigeridele. 1801. aastal ostis mõisa hilisem maailmakuulus meresõitja ja maadeavastaja Adam Johann von Krustenstern (1770-1846), kes elas seal oma viimased eluaastad. Ta juhtis 1803-06 esimest Vene ümbermaailmareisi ning koostas mitmeid tolle aja parimaid merekaarte, sh täpse Lõunamere atlase. Aastast 1920 tegutseb mõisas kool ja 1995.aastal avati sela Krusensterni memoriaaltuba.

Lasila mõis asutati 17. sajandil, mil ta eraldati Vohnja mõisast. 19. sajandi algul oli mõis von Baeride omanduses; seal veetis osa lapsepõlvest ka maailmakuulus bioloog Karl Ernst von Baer. Hiljem kuulus mõis von Ungern-Sternbergidele ja von Rentelnidele. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Ernst von Renteln. 1862. aastal valminud kahekorruseline historitsistlik peahoone on mitmete tornide ja tornikestega tellisehitis. Hoonel on nii neogooti kui ka neorenessansi sugemeid. Hoones asub Lasila Põhikool. Mõisahoone esine auring kulgeb Lasilas ümber suure tiigi, mis tekitab hoonele kauneid peegeldusega vaateid. 1922. aastal avati sela kool.

Muuga mõis on saanud nime preestermunkadelt, kuna ta kuulus keskajal Pirita kloostrile. Mõisat on esmamainitud 1526. aastal. Alates 17. sajandi keskpaigast kuni 1796. aastani oli mõis Zoege von Manteuffelite aadliperekonna valduses. Mõis vahetas pärast 1796. aastat tihti omanikke, kuni sattus 1860. aastal Peterburi Kunstiakadeemia professori Timoleon von Neffi kätte. Mõisa suurejooneline kahekorruseline neorenessanss-stiilis peahoone on ehitatud kunstnik von Neffi enda projekti järgi aastail 1866-72. Ka paljude ruumide maalingud tegi kuulus kunstnik ise, mitmed aga tema poeg Heinrich von Neff. Mõisa vestibüülis asuv helehall marmortrepp on Vene keisri Aleksander II kingitus. Mõisas oli Neffi suur kunstikogu. Mõisasüda kuulus von Neffidele kuni 1940. aastani. Neffide tohutu kustikogu viidi pärast Teist maailmasõda Eesti Kunstimuuseumi. Alates 1944. aastast tegutseb mõisahoones kool; 1987-94 on hoonet põhjalikult restaureeritud. Säilinud on ka 1873 valminud väike väravahoone ning 1872. aastast pärinev kellatorn. Muuga mõisas möödus kirjanik Eduard Vilde lapsepõlv ja lapsepõlvemõjutustest tingituna on ta ka kirjutanud " Minu esimesed triibulised". Olen ka ise selles mõisas korduvalt käinud-nii pulmas kui ka muudel pidudel.

Palmse mõis tekkis keskajal Tallinna tsistertslaste Mihkli kloostri valduste keskusena. 1510. aastal vahetas klooster mõisa Bertram Jungega Harjumaal asuva Nabala mõisa vastu. Alates 1522. aastast kuulus mõis von Metztackenitele ning alates 1676. aastast kuni võõrandamiseni 1919 von der Pahlenite aadlisuguvõsale. Mõisa viimane omanik oli Gustav von der Pahlen.
Esindusliku
Esindusliku ning Eesti ühe kaunima mõisasüdame väljaehitamine algas 1697. aastal, mil mõisa püstitati kahekorruseline barokne peahoone. Põhjasõjas hävinud hoone taastati vanade müüride põhjal 1730tel aastatel. Meieni on hoone säilinud 1782-85 arhitekt Johann Christian Mohri projekti järgi ümberehitatud kujul. Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda jt hooneid. Peahoone taguses mitme tiigiga pargis asub hulk pargipaviljone. Kaugemal läheb mõisapark üle looduslikuks metsapargiks. asub hulk pargipaviljone. Kaugemal läheb mõisapark üle looduslikuks metsapargiks. Mõis on 1970-80tel aastatel kompleksselt restaureeritud ning kuulub Virumaa Muuseumitele. Ajaloolise mööbliga sisustatud peahoone on avatud muuseumina. Peahoonet saab samuti reserveerida pidulikeks üritusteks. Mõisa aidas on avatud vanasõidukite püsinäitus - Eesti vanatehnika Muuseumi väljapanek -, kus on näha huvitavaid sõidukeid jalgratastest autodeni. Mõisa historitsistlik viinavabrik on rekonstrueeritud hotelliks.Palmse mõis on ideaalne koht nii asjalike koolituste ja konverentside kui ka pidulike pulmade ja vastuvõttude korraldamiseks. Seal on maitsekas restoran iidses jahisaalis ja rikkalik veinikelder, kus nautida erinevate piirkondade parimaid veine, kõrts, kus pakutakse esivanemate roogasid ja kohapeal tehtud leiba. On ka põnevad näitused, etendused, kontserdid ja meelelahtusprogrammid. Toimuvad meeliköitvad üritused lastele, ajaloohuvilistele, seiklushimulistele ja romantikutele.

Sagadi mõisat on esmamainitud 1469. aastal. 1684. aastal siirdus mõis von Fockide aadliperekonna omandusse. 1750. aasta paiku lasi tollane rüütelkonna peamees Ernst von Fock mõisa püstitada ühekorruselise barokse rokokoo-vormilise peahoone, mis valmis Tallinna ehitusmeister Johann Nicolaus Vogeli kavandite järgi. 1793-95 lasi Gideon Ernst von Fock ehitada mõisahoone senisest ligi kaks korda pikemaks ning talle anti hilisbarokne väliskuju. Samal ajastul ehitati välja peahoone esist väljakut ääristavad stiilsed kõrvalhooned – peahoone vastas asuv barokne väravatorn ning teineteise vastas asuvad nelja kaaravaga ait ja tall-tõllakuur. Oma lõpliku kuju sai ka peahoone taga asuv tiik. 19. sajandi lõpp lisas mõisahoonele veidi ka historitsismi - interjööridesse maalinguid ning tagaküljele rõdu. 1919. aastal Ernst von Fockilt võõrandatud mõisahoones asus kuni 1974. aastani kool. 1977 alanud suuremahulised restaureerimistööd lõpetati suurelt osalt 1980ndate aastate lõpuks. Riigimetsa Majandamise Keskusele kuuluvas mõisas asuvad metsamuuseum, looduskool, hotell, restoran ja koolituskeskus. Peahoone taga paikneb kahe saarega maaliline tiik.

Kasutatud kirjandus

1. Hein, A. Eesti mõisad. Tallinn:Tänapäev. 2002

2. Eesti mõisaportaal 13.04.2009 [http://www.mois.ee/vallad/lviru.shtml]

Lääne-Virumaa kirikud

Rakveres asub 15. sajandil ehitatud gooti stiilis Kolmainu kirik.Tallinna meistrite ehitatud kirik elas üle kaks suuremat hävingut. Liivi sõjast (1558-1583) jäid järele varemed, Põhjasõjas (1700-1721) põlesid 1703. ja 1708. aasta tulekahjudes ära kiriku puitosad . Praeguse kuju sai kirik põhiliselt aastail 1684 – 1691. Kirik taastati aastatel 1720-1730 uue altari ja kantsli kõlakatusega ning torn sai barokse kiivri. Kantsli detailid on pärit 1690. aastast ja nelja evangelisti kujutavad osad olid ilmselt Põhjasõja ajal peidus. Hilisemast ajast on pärit altarimaalid ja Tiesenhausenite vapp. Praegune neogooti stiilis tornikiiver valmis 1852. aastal, 40 aastat hiljem said aknad praeguse neogooti kuju. Torni kiviosa kõrgus on 37,8 m, üldkõrgus 62 m (kõrguselt teine torn Eestis väljaspool Tallinna). Kiriku kõrvale ehitati enam kui paarsada aastat tagasi kirikumõisa hoone ja sada aastat tagasi pastori elumaja. 1925 valmis vendade Kriisade käe alla kirikule orel, 1998. aastal taastati kiriku tornikell. Rakvere Kolmainu kirik on praegu hinnatud kontserdipaik.




















Rakveres asub ka omanäoline Pauluse kirik. 1931. aastal Rakvere Kolmainu kogudus lõhenes ja tekkis uus, Pauluse kogudus. Alar Kotlilt telliti ka oma kiriku projekt ja see avati praeguse ringtee ääres Vabaduse tänaval 16. juunil 1940. Kahte tornikiivrit valmis ei õnnestunud ehitada, samuti jäi ära kirikuseinte krohvimine, sest järgmisel päeval tulid Eestisse Nõukogude Liidu okupatsiooniväed. Kirik tegutses kümmekond aastat, siis hakati seda kasutama võimlana, kus ka minu kehalise tund on läbi viidud.

Tapal on historitsistlikus stiilis Jakobi kirik. Arhitektiks oli A. Podcekajev ja Boris Krümmer. Peafassaadi kujundas teedeministeeriumi arhitekt August Tauk. Kiriku pühitsemine toimus 1. advendipühapäeval 1932. Tol aastal langes see päev 27. novembrile.Projektijärgne tornikiiver valmis 1993.a. lõpus ja tõsteti kraanaga kohale 13. jaanuaril 1994.Kuldne rist asetati torni tippu 8. augustil 1996.



Viru-Nigula kirik on kindluskirik, mille ehitamisajaks peetakse 13. sajandi II poolt. Vene – Rootsi sõja käigus 1658. aastal kirik rüüstati ja põletati. See taastati umbes sajandi vältel barokseid vorme kaasates. Tornikiivri osa valmis 1755. a. II maailmasõja ajal 1941. aastal põles Viru-Nigula kirik uuesti. Pühakoda ehitati ules sõjajärgsetel aastatel. Uus torn sai valmis 1988. a. Viru-Nigula Saint Nicolause kirik on Virumaa vanim kivikirik.


Haljalas on 15.sajandil ehitatud gooti stiilis Püha Mauritiuse kirik.Kirikutornis ja -müüris on säilinud tulirelvade laskeavad, mis kinnitavad kiriku kasutamist ka kaitserajatisena. Torni ülemisel korrusel on kamin ja suitsulõõr, mis kinnitab, et vahtkond kasutas torni ka külmal aastaajal.Kirik on saanud kannatada nii Liivi sõja algul 1558. aastal kui ka Põhjasõjas 1703. aastal. Samuti on kirikutorni korduvalt põlema süüdanud pikne. Haljala kiriku tornikiiver sai praeguse kuju 1865. aastal.

Viru-Jaagupi kirik pärineb suuremas osas 15. sajandist, millal see ehitati gooti stiilis kodakirikuna. Praeguses hoones on keskaegsed ainult idapoolne osa ja kooriruum; läänepoolne osa ja torn ehitati 1878. a. Kunstimälestistena kuuluvad riikliku kaitse alla õlimaal "Mehe rinnaportree" (17. sajand), neli figuuri (puunikerdus, 16. ja 17. sajand). Kirikuaias on võetud kaitse alla kaks stiilset rõngasristi (17. sajand). Aastail 1697 -1710 oli Viru-Jaagupi pastoriks ajalookroonik Christian Kelch, kelle "Liefländische Historia" ja selle järg "Continuation" on väärtuslik ajalooallikas.


1741 aasatal ehitati Johannese kabel( puust), 1888-93 ehitati kivikirik. Pärast II maailmasõda tühjalt seisnud pühakoda taastati 1990. Kirik asub romantilises kohas-mere ääres-ja seepärast toimuvad suviti seal mitmed pulmad.


Samuti võib mainida veel Kadrina Katariina kirikut, Simuna Siimona ja Juuda kirikut, Ilumäe kirikut, Esku kabelit Sagadis, Käsmu, Kunda ja Tudu kirikut.




Kasutatud kirjandus


1. Eesti kirikud. Tänapäev 2001

2.Rakvere linna kodulehekülg [www.rakvere.ee]

3. Tapa Jakobi koguduse kodulehekülg [www.eelk.ee/tapa/]

4.Virumaa kodulehekülg [www.virumaa.ee]

Metsiku Piisoni Saloon

Põlula külas asub väga omapärane piisonifarm. Metsiku Piisoni Saloonis on võimalik soovijatel süüa ühe laua taga ehtsate piisonitega. Piisonifarm on suurejooneline keskkond, kus keset loomariiki pakutakse suurepärast toitu ja toimuvad enneolematud üritused. Toit, mida seal pakutakse, on puhas, sest kasutatakse oma põllul valminud juurvilju ja farmis kasvanud Aberdeen-Anguse lihaveiseid, sigu, lambaid, parte ja muid loomi. Saloonis on hiigelvoodi, kus saab nii mürada kui ka kukerpallitada, avar tantsuplats ja konverentsiruum. Salooni ümber on indiaaniküla, kus on võimalik omal käel kogeda põlisrahva elukombeid-käia indiaanisaunas, heita lassot, lasta vibu.

Piisonifarm pakub erinevaid üritusi-lihanaudingute sarja, perepühapäeva, farmeri päeva ja õhtut indiaanikülas. Lihanaudingute sari algab sellest, et tutvutakse loomade ja loomapidamisega. Seejärel tutvustatakse erinevate lihade mõju inimese tervisele ja selgitatakse, millest tulenevad lihade maitseerinevused ja millest viimased omakorda sõltuvad. Kõik naudingute sarjas pakutavad road on valmistatud nende enda köögis. Pakutakse sea-, lamba, küüliku, vasika-, linnuliha ja steiki. Igale lihanaudingule on hoolikalt kõrvale otsitud just sellise liha jaoks toodetud spetsiaalsed veinid, mis on saadaval ainult Piisonifarmis. Lihasöömise suursündmus kestab 4 tundi.

Perepühapäev on koguperesündmus, kus saab aega veeta farmis ringi vaadates ja loomadega tutvudes. Tutvuda saab kõikide loomadega, kes seal elavad - Eedeni Aias saab neid nii sööta, silitada kui ka sülle võtta. Teretulnud on kõik, kelles tekitavad rõõmu ja uudishimu piisonid, hobused, lehmad, küülikud, sead, lambad, kitsed, nutriad ja kõikvõimalikud kodulinnud. Mängida saab heinalakas ja müralas ja koos kauboitüdrukutega on võimalik ära õppida line-tants. Väsinuna võib aset võtta indiaanikülas. Lisatasu eest saab teha põhjalikumat tutvust indiaanirelvadega, külastada suurt lüpsifarmi, heita lassot ja muidugi ratsutada. Perepühapäevalistele on menüüs tõelised kauboiburgerid, koduõlu, isevalmistatud vorstid, jäätisekokteilid ja ameerikapärased pannkoogid, mille viskamisel saab igaüks ka oma osavuse proovile panna.

Farmeri päeval saavad seikluskoolitusest osavõtjad reaalse kogemuse kaudu lähemalt tundma õppida koduloomi ja farmielu. Peale põhjalikku juhendamist farmi peremehe poolt puutub iga seikleja päeva jooksul kokku nii ootamatuste kui üllatustega lammaste, kitsede, hanede, partide, sigade, mesilaste vasikate või lehmade kaasosalusel. Külastajad saavad teha kõike seda, mis on loomulik osa linnainimesele paiguti ekstreemsest Piisonifarmi argielust.

Pikk õhtu indiaanikülas on neile, kelles on uudishimu ja julgust veeta aega indiaanlaste elukombeid järgides. Indiaanikülas tutvutakse erinevate relvadega – vibude, odade ja tomahookidega. Süüakse erinevate suguharude toite ja mängitakse mänge, mis pärinevad mitmetelt suguharudelt. Söögi valmistamist saab ka ise katsetada – aga ainult indiaanlaste kombel. Videviku saabudes lauldakse paar indiaanilaulu ja tantsitakse vanu tantse. Õhtu lõpeb indiaanipärase saunaga.

Arvan, et Metsiku Piisoni Saloon on väga huvitav koht. See pakub igaühele midagi- toiduhuvilistele lihanaudinguid, lastele võimalust loomadega tutvuda ja katsuda neid oma käega ja linnainimeste saavad puutuda kokku loomapidamisega ja üldse maalähedusega, mida linnas nad kogeda ei saaks. Olgugi et ma seal veel käinud pole, plaanin seda lähiajal kindlasti teha.

Kasutatud materjalid

Metsiku Piisoni Salooni kodulehekülg [ http://www.piisonifarm.ee/] 02.04.2009